Samal ajal, kui värske riigipea astub esimest korda kongressi ette, saab välisteenistuse noor ametnik Anahita Dahir oma telefoni segase sõnumi. Ta mõistab liiga hilja, et sõnum oli kiirustades kodeeritud hoiatus.

Vastse välisministri silme ees rullub lahti katastroofiline stsenaarium. Peatselt saab selgeks, et esialgu terrorirünnakutena tundunud sündmuste haare on hirmuäratavam, kui võimukoridorides aimata osati. Sel ajal, kui USA rahvusvahelisel areenil vähikäiku tegi, on vallandunud tuumarelva väljatöötamise võidujooks. Sündmused hargnevad lahti Washingtonis, Euroopa suurlinnades, Pakistanis ja Iraanis ning silmitsi tuleb seista nii terroriorganisatsiooni, Vene maffia kui ka siseringis peituvate vaenlastega.

USA endise välisministri Hillary Clintoni ja Kanada menukaima krimiromaanide autori Louise Penny kahasse kirjutatud poliitpõnevik „Hirmu paine all“ on ühtviisi nii rabavalt usutav kui ka vastupandamatult kaasahaarav.

Nasrin Bukhari istus väljuvate lendude ootesaalis.

Piiril oli väsinud piirivalvur kontrollinud tema passi, märkamata, et see oli võltsitud. Või siis ei läinud see talle enam korda.

Ta oli vaadanud dokumenti, siis Nasrinile silma. Ta nägi kurnatud keskealist naist. Traditsiooniline hidžaab oli pleekinud ja viledaks kulunud nendest kohtadest, mis raamisid naise kortsulist nägu.

Ei mingit ohtu, kindel see. Piirivalvur oli edasi liikunud. Võtnud ette järgmise reisija, kes tahtis meeleheitlikult pääseda üle ohu piiri haprasse lootusesse.

Proua Bukhari teadis, et see lootus oli portfellis, mida ta kandis. Seda ohtu kandis ta oma peas.

Ta oli jõudnud lennujaama kolm tundi enne oma lennu väljumist. Aega oli, taipas ta nüüd, vahest natuke liiga palju.

Nasrin Bukhari seadis end nii, et näeks silmanurgast meest, kes lösutas teisel pool saali seina najal. See mees oli olnud turvaväravas, kui Nasrin sealt läbi läks. Oli talle ootesaali järgnenud, Nasrin oli selles peaaegu kindel.

Nasrin oli otsinud pakistanlast. Indialast. Iraanlast. Kindlasti saadetakse mõni nendest teda kinni pidama. Tal polnud pähegi tulnud, et saata võidaks valge mees. Just see, et mees torkas silma, oligi tema maskeering. Nii leidlikuks poleks proua Bukhari oma vaenlasi küll pidanud.

Kuigi oli võimalik, et ta kujutas seda ette. Liiga vähe puhkust, liiga vähe süüa, liiga palju hirmu põhjustasid paranoiat. Nasrin tundis mõistust minema triivivat. Unetusest uimasena tundis ta puhuti, et hõljub omaenda keha kohal.

Vaimuinimese ja teadlasena pidas proua Bukhari seda seni kõige hirmuäratavamaks. Ta ei tohtinud enam oma mõistust usaldada. Ega tundeid.

Ta oli ajuvil.

Ei, mõtles ta. Seda mitte. Tal oli selge suund. Selge siht. Peab vaid sinna jõudma.

Nasrin Bukhari vaatas vana mõlkis kella räpase ootesaali seinal. Jälle. Kaks tundi ja viiskümmend kolm minutit Frankfurdi lennuni.

Ta nägi silmanurgast, et mees võtab telefoni välja.

*

„Jah?“ küsis Ellen jalamaid sügavast unest ärgates. „Mis on?“

Telefonile vastates märkas ta kellaaega. Kaks kolmkümmend viis öösel.

„Proua riigisekretär,“ kostis Charles Boyntoni hääl. Kume, sünge. „Toimus plahvatus.“

Ellen tõusis istuli ja küünitas prille võtma. „Kus?“

„Londonis.“

Ellenist uhkas üle süütundega segatud kergenduse laine. Vähemalt mitte Ameerika Ühendriikide pinnal. Aga ikkagi. Ta heitis jalad voodist välja ning pani tule põlema.

„Rääkige.“

Kolmveerand tundi hiljem oli riigisekretär Adams Valge Maja kriisikeskuses.

Et segadust ja tarbetut lärmi oleks vähem, oli kohale kutsutud ainult riikliku julgeoleku nõukogu tuumik. Laua ümber olid rivistunud president, asepresident, riigisekretär, kaitseminister ja sisejulgeoleku minister. Riikliku luureameti direktor ja staabiülemate komitee esimees.

Mitu abi ja Valge Maja personaliülem istusid seina ääres toolidel.

Näod olid mornid, kuid paanikat polnud. Staabiülemate komitee esimees oli selliste asjadega varemgi kokku puutunud, isegi kui president ja tema kabinet ei olnud.

Meedia hakkas juhtunut parajasti käsitlema. Juhtuvat.

Ruumi kaugemal seinal olev ekraan oli tervenisti Londoni kaardi all. Punane täpp nagu vereplekk näitas plahvatuse täpset toimumiskohta.

Piccadillyl. Päris Fortnum & Masoni lähedal, märkas Ellen, võttes mõttes läbi kõik, mida ta Londonist teadis. Ritz on tänavat mööda veidi edasi. Hatchards, Londoni vanim raamatukauplus, oli peidus punase täpi all.

„Kas see oli kindlasti pomm?“ küsis president Williams.

„Vähimagi kahtluseta, härra president,“ vastas riikliku luureameti direktor Tim Beecham. „Me oleme pidevas ühenduses MI5 ja MI6-ga. Nad näevad vaeva, et juhtunus selgusele jõuda, aga purustusi arvestades ei saanud tegu olla millegi muuga.“

„Jätkake,“ õhutas president Williams end ettepoole kallutades.

„Näib, et pomm oli bussis,“ ütles staabiülemate komitee esimees armeekindral Albert ehk Bert Whitehead. Tema vormikuub oli valesti kinni nööbitud. Lips kiiruga kaela visatud, kinni tõmbamata. Nagu lõtv silmus.

Ent tema hääl oli tugev, tema silmad selged. Keskendumine täielik.

„Näib?“ küsis Williams.

„Purustused on liiga suured, et seda praegu täpselt öelda. Tegu võis olla autopommi või veokiga, mis plahvatas just siis, kui buss mööda sõitis. Kõik kohad on rususid täis, nagu näete.“

Kindral Whitehead toksis oma tippturvatud sülearvutit ja kaardi asemele ilmus foto. See oli saadud satelliidilt. Ehkki pildistatud miilide kauguselt kosmosest, oli kujutis ootamatult selge. Nad kõik kummardusid selle poole.

Kuulsa tänava keskpaigas haigutas kraater, ümberringi vedeles metallikänkraid. Sõidukitest kerkis suitsu, sajanditevanused hooned, mis olid üle elanud sakslaste õhurünnaku, olid kadunud.

Laipu pole, märkas Ellen. Küllap rebis plahvatus need, kahtlustas ta, liiga pisikesteks kribalateks, et neid oleks kerge vaevaga saanud inimjäänustena tuvastada.

Mõlemal pool paiknenud hooned olid plahvatustsooni piiranud – kes teab, kui kaugele see muidu oleks ulatunud.