KATKEND: Kõnelused tiigriga ja teisi jutte

Ühel päeval kohtus autor Donald Bisset kõhna ja näljase tiigriga, kes liha ja muu säärase asemel sõi hoopis sõnu. Eriti hästi maitsesid talle muinasjutud. Autoril ei jäänudki muud üle, kui hakata tiigrile muinasjutte vestma.

Humoorika raamatu esimese osa moodustavad raamjutustuses lood „Kõnelused tiigriga“, mida jätkab eraldiseisvate lugude kogumik „Teisi jutte“. Lühikesed ja ajatud lood loomadest ja inimestest, olenditest ja nähtustest vahelduvad autori enda joonistatud vaimukate illustratsioonidega. 1979. aastal esimest korda eesti keeles ilmunud raamatu uue väljaande on tänapäevaselt lugejasõbralikuks kujundanud Kalle Müller.

Donald Bisset (1910–1995) oli Suurbritannia näitleja, kunstnik ning lastekirjanik. Oma muinaslood esitas ta ise esmalt televisioonisaadetes (alates 1953. a) ja hakkas alles hiljem neid illustreerima ning raamatutena välja andma. Materjali jätkus enam kui 40 raamatu jaoks, mida on tõlgitud 16 keelde.

Bisseti hämmastav ja lastepärane fantaasia paneb elama ja tegutsema kõik meid ümbritseva — raudteejaamadest kuni pliiatsiga tehtud täppideni, riisipudingust kuni buldooserini —, nagu ka väljamõeldud olendid, asjad ning isegi abstraktsioonid: nagu sünnipäev, mis elevandiperel kaduma oli läinud, või pimedus, mis kartis autobusse.

Kõigist neist südamlikest lugudest õhkub jutuvestja sooja huumorit, mis teeb ettelugemise ka täiskasvanule nauditavaks meelelahutuseks.

Loe katkendit Donald Bisseti raamatust "Kõnelusi tiigriga ja teisi jutte":
Kaks möirgajat

Elas kord lõvi, kes oskas ainult tasakesi möirata. Tema nimi oli Sam.

„Mine džunglisse, Sam, ja möirga seal koos teiste lõvidega,“ käskis ema.

Sam läkski džunglisse. Kõik lõvid möirgasid seal valjusti: „RRRÕUUHH!“

„Nüüd on sinu kord, Sam!“ ütlesid nad. Aga kui Sam suu lahti tegi, tuli ainult: „Rõuh! Rõuh!“

Kõik teised lõvid hakkasid Sami üle naerma.

Seepeale läks Sam koju ning võttis köharohtu, et see aitaks tal paremini möirata. Siis läks ta juurviljaaeda ja harjutas seal möirgamist.

Aga kui väga ta ka ei püüdnud, ikka oskas ta ainult tasakesi möirata.

Sami meel muutus väga kurvaks.

Ta läks tagasi džunglisse ja kohtas seal oma sõpra Jacki, kes oli maailma parim möirgaja.

Jack oskas möirata nii valjusti, et puud hakkasid teda kuuldes värisema, pilved sõudsid kähku kaugemale ning metsloomad jooksid peitu. Isegi kuningas oma lossis tundis hirmu.

„Jack möirgab jälle,“ ütles ta kuningannale. „Millist lärmi ta küll teeb! Kuule, kallis, mis sa arvad – ta sobiks ehk väga hästi eesukse juurde valvuriks, et keegi ei saaks kroonikalliskive varastama tulla. Praegu valvavad neid seal ju ainult kass ja hiir.“

„See on väärt mõte,“ nõustus kuninganna.

Nii käskiski kuningas peaministril Jacki juurde minna ja paluda, et too lossi tuleks ning hakkaks kroonikalliskive valvama.

„Ja palu, et ta ka lapse järele vaataks,“ lisas kuninganna.

Peaminister läkski džunglisse. Kui ta aga Jacki nägi, tuli tal hirm peale ning ta ronis puu otsa.

„Kuningas palub edasi öelda, et kas sa oleksid nii hea ja tuleksid lossi ning valvaksid kroonikalliskive!“ hüüdis peaminister. „Ja kuninganna palub küsida, kas sa ei oteks nii lahke ega vaataks mõnikord lapse järele!“

Jack oli pakkumisega väga rahul ning läks koos peaministriga lossi. Kui nad kohale jõudsid, ütles kuningas: „Istu nüüd väljas värava ees ja möirga!“

Ja Jack möirgas: „RRRÕUUHH! RRRÕUUHH!“

„No on alles möire!“ kiitis kuningas.

Ent kuningannale ei meeldinud see põrmugi.

„Iga kord, kui ta möirgab, äratab ta ju lapsukese üles,“ ütles ta. „Mina sellega küll nõus ei ole.“

Kuninganna vaatas aknast välja ning hüüdis: „Sa vana paharet! Sa möirgad nii valjusti, et ajad lapse üles.“

Jack mõtles veidi. Siis läks ta džunglisse, otsis üles oma sõbra Sami ja kutsus tolle endaga koos lossi möirgama.

Sam tuligi ning möirgas tasakesi: „Rõuh! Rõuh!“

Kuninganna oli ülimalt rahul.

„Nii on väga hea,“ kiitis ta. „Kui laps on ärkvel, võib Jack vahipostil olla ja möirata nii valjusti, kui ta iganes soovib. Aga kui laps magab, tuleb Samil vahipostil olla ning tasakesi möirata.“

Samil ja Jackil oli nii hea meel, et nad hakkasid rõõmu pärast lausa tantsima.

Kuna laps just parajasti magas, läks Jack kööki ning kokk pakkus talle seal lõunat. Sam aga oli vahipostil ja möirgas tasakesi:

„Rõuh! Rõuh!“

„Küll sa o l e d hea lõvi, Sam!“ kiitis kuninganna.

Kommentaarid

Email again:

Eelmine

KATKEND: Geiša memuaarid

Järgmine

RIDADE VAHEL: Heikki Kännö

Jaga seda artiklit