Praegu loen, nagu tavaliselt, mitut raamatut korraga, neist igaüht erineva kiirusega. Lõpetasin just Olga Tokarczuki „Aja oma atra läbi koolnute kontide“ ja tegin algust Jeanette Wintersoni romaaniga „Frankissstein: A Love Story“. Käeulatuses on alati ka Gogoli lühijutud ning Rumi luulekogumik. 

Lemmikkoht lugemiseks on park või voodi. Samuti liikuvad asjad – näiteks auto või rong. 

Minu esimene raamatumälestus:
Ma arvan, et see hiigelsuur nõukaaegne raamaturiiul Riia korteris, kus ma üles kasvasin. Peamiselt kõvakaaneliste raamatute seljad olid klaasuste taha ritta seatud. See oli justkui [raamatu]sein. Osal riiuleist olid raamatud, teistel aga kristallnõud ja mõned mälestusesemed. Mäletan, et sirvisin raamatute selgi ning neile trükitu meenub endise eredusega: Stendhal, Aisopose valmid, Riia entsüklopeedia, Remarque’i „Kolm sõpra“, Arthur Conan Doyle’i kogumikud, James Cooperi „Viimane mohikaanlane“, Thor Heyerdhali „Tigris. Alguse otsingul” ja nii edasi. 

Meeldejäävaim kogemus raamatuga on arvatavasti „Meistri ja Margarita“ algusstseen. Olen seda, kõiksugu valedel põhjustel, korduvalt lugenud, suutmata raamatusse sisse elada. Alustasin siis raamatu lugemist üha uuesti ja uuesti. Ma armastan seda algusstseeni. 

Raamatupood või raamatukogu?

Raamatupood. 

Minu lemmikžanr on ilukirjandus. 

Paber või digi?

Paber. 

Halb raamatuharjumus?

Kui tegemist on minu isiklike raamatutega, võin nendega üsna hooletult ringi käia – see tähendab, et nad võivad jääda kaheks päevaks avatult voodisse vedelema. Inimesed arvavad, et see on halb harjumus, aga ma pole nõus.