Londonisse sõites äratab ta surnuist üles kauni naise ja kutsub prantslaste hirmutamiseks kohale kummituslike laevade armee. Olukord saab uue pöörde, kui välja ilmub teinegi võlur, kes on valmis tujukale Norrellile väljakutse esitama. Veel nooruke, ent geniaalse andega, nägus ja julge Jonathan Strange on kõiges vanameistri vastand. Alguse saab kahe suurmehe ohtlik jõukatsumine. Kui võlurid hakkavad oma eesmärkide saavutamiseks mustast maagiast abi otsima, käivitub saatuslik sündmustejada, mille kohutavad tagajärjed varjutavad ka Inglismaa-Prantsusmaa vahelise lahingu.  

„Jonathan Strange ja härra Norrell“ on Briti fantaasiakirjanduse klassiku Susanne Clarke’i tuntuim romaan, mille põhjal on valminud ka film. 2021. aastal ilmus Postimehe Kirjastuses Clarke’i värskeim romaan „Piranesi“.

Mõne aasta eest olid Yorki ühingu kõrvu jõudnud kuuldused veel ühest võlurist Yorkshire’is. Kõnealune džentelmen elas kõrvalises maanurgas, kus ta väidetavalt veetis päevi ja öid haruldaste võlutekstide lugemisega oma vaimustavas raamatukogus. Doktor Foxcastle oli võluri nime ja elukoha välja uurinud ning saatnud talle viisaka kirja kutsega astuda Yorki ühingu liikmeks. Võlur kirjutas vastu, väljendades temale osutatud ennekuulmatu au eest tänu ja ühtlasi sügavat kahetsust: see polevat võimalik... pikk vahemaa Yorki ja Hurtfew Abbey vahel... viletsad teed... uurimistöö, mida ei tohi mingil juhul unarusse jätta... jne, jne.

Kõik Yorki võlurid viskasid kirjale pilgu peale ning avaldasid kahtlust, kas niisuguse kirbukaka-käekirjaga isik saabki olla väärikas võlur. Ja seejärel – kerge kahetsusega, et nad ei näe kunagi tema hunnitut raamatukogu – viskasid nad võluri peast. Kuid härra Honeyfoot ütles härra Segundusele, et küsimus „Miks Inglismaal enam võlutrikke ei tehta?“ on liiga tähtis ja ühtki juhtlõnga ei tohiks kasutamata jätta. Kes teab, selle võluri arvamus võis kasulikuks osutuda. Seega saatis ta kirja ettepanekuga, et nemad härra Segundusega kohtuksid meelsasti võluriga kolmandal jõulujärgsel teisipäeval poole kolme paiku. Vastus saabus kähku. Tavapärase heatahtlikkuse ja sõbramehelikkusega saatis härra Honeyfoot otsekohe sõna härra Segundusele ja näitas talle kirja. Võlur teatas oma kribukirjas, et tal oleks tutvuse üle äärmiselt hea meel. Sellest piisas. Härra Honeyfoot oli äärmiselt rahul ning tõttas kohe kutsar Watersile teatama, millal tema teeneid vajatakse.

Härra Segundus jäi üksi tuppa ja luges kirja. „... Tunnistan, et niisugune ootamatu au ajab mind kaunikesti segadusse. Suudan vaevu uskuda, et üksteise suurepärast seltskonda ja hindamatuid teadmisi nautivad Yorki võlurid tunnevad vajadust konsulteerida minusuguse üksildase õpetlasega...“

Kirjast õhkus peent irooniat, tundus, nagu tögataks härra Honeyfooti iga sõnaga. Härra Segundus tõdes kergendusega, et härra Honeyfoot seda tõenäoliselt ei adunud, vastasel korral poleks ta nii ülevas meeleolus Watersi jutule rutanud. Kiri oli nii ebasõbralik, et härra Segunduse esialgne õhin võluriga tutvust teha haihtus peaaegu jäljetult. Oh, no mis seal’s ikka, mõtles ta, ma pean minema, sest härra Honeyfoot soovib seda – pealegi, mis siis lõpuks ikka nii halba juhtuda võib? Me kohtume temaga ja pettume ning ongi jutul lõpp.

Külastuspäevale eelnes tormine ilm. Vihmasaju järel kilgendasid lagedatel pruunidel väljadel pikad looklevad lombid, märjad katused meenutasid külmi kivipeegleid ja härra Honeyfooti postitõld sõitis läbi maailma, mis hõlmas palju rohkem kalki tinajat taevast ja palju vähem kindlat tahedat maad kui tavalises olukorras.

Esimesest õhtust peale oli härra Segundusel kipitanud keelel küsimus doktor Foxcastle’i mainitud Manchesteri Maagide Ühingu kohta. Nüüd ütles ta selle välja.

„See oli üsna hiljuti asutatud selts,“ selgitas härra Honeyfoot, „mille liikmeskond koosnes vaesematest vaimulikest, lugupeetud endistest kaupmeestest, apteekritest, advokaatidest, pisut ladina keelt purssivatest pensionil veskiomanikest ja teistest, keda võib nimetada nii-öelda pool-džentelmenideks. Arvatavasti oli doktor Foxcastle’il nende laialimineku üle hea meel, sest tema arvates niisugused inimesed võluriks ei passi. Ent ometi leidus nende seas üsna mitu helge peaga meest. Ka nende eesmärk oli praktiline võlukunst taas ausse tõsta. Nad olid asjalikud mehed ning soovisid maagiale läheneda mõistuspäraselt ja teaduslikult nagu käsitööle, nimetades seda „ratsionaalseks taumaturgiaks“. Kui sellest midagi välja ei tulnud, siis kaotasid nad julguse. Kes saaks neid selles süüdistada? Kuid illusioonide purunemine tõi kaasa igasuguseid sekeldusi. Nad hakkasid mõtlema, et maailmas pole kunagi imesid olnudki ning Aureate võlurid olid kõik kas petised või siplesid ise illusioonide kütkes. Ja et Kaarnakuningas on põhjainglaste väljamõeldis kaitseks lõunainglaste türannia vastu (olid nad ju isegi põhjakandi mehed ja selle probleemi suhtes osavõtlikud). Oh, nende väited olid äärmiselt leidlikud... olen unustanud, kuidas nad haldjate olemasolu põhjendasid. Ühing lagunes, nagu ma juba mainisin, ja üks neist, kelle nimi oli vist Aubrey, kavatses kõik kirja panna ja avaldada. Ent kui ta asja kallale asus, siis tabas teda kõikehõlmav raskemeelsus ja ta ei suutnud ridagi paberile panna.“

„Vaene mees,“ poetas härra Segundus. „Võib-olla peitub põhjus ajastus. Praegu pole maagia ega teadustöö moes. Kaupmeestel läheb hästi, samuti meremeestel ja poliitikutel, kuid mitte võluritel. Meie aeg on möödas.“ Ta mõtiskles viivu. „Londonis viibides kohtasin üht tänavavõlurit, pentsiku välimusega kollase-kardina-tüüpi hulkurvennikest, kes lubas mulle kenakese summa eest suure saladuse avaldada. Kui olin mehikesele raha andnud, teatas ta, et ühel päeval taastavad kaks võlurit Inglismaal võlukunsti. Ma ei usu ettekuulutustesse, kuid nendele sõnadele mõeldes küpses minus otsus tõde meie unustuse hõlma langenud kunsti kohta välja selgitada, kas pole kummaline?“

„Teil on täiesti õigus, ettekuulutused on mõttetud,“ märkis härra Honeyfoot naerdes. Kuid siis lausus ta mõtlikult: „Meie oleme ju ka kaks võlurit. Honeyfoot ja Segundus.“ Ta hääldas nimesid nii, nagu kaaluks, kuidas need ajalehtedesse ja ajalooraamatutesse sobiksid. „Honeyfoot ja Segundus... see kõlab suurepäraselt.“

Härra Segundus raputas pead. „Too vennike teadis minu ametit, seega võis eeldada, et ta teeb näo, nagu oleksingi mina üks nimetatud kahest võlurist. Ent lõpuks ütles ta mulle selge sõnaga, et nii see pole. Esialgu tundus, justkui poleks ta selles kindel. Minus olevat midagi... Ta palus mul oma nime paberile kirjutada ja silmitses seda tükk aega.“

„Küllap ta sai aru, et teilt pole võimalik rohkem raha välja pumbata,“ arvas härra Honeyfoot.

Hurtfew Abbey asus ligikaudu neliteist miili Yorkist loodes. Paiga iidne hõng väljendus juba nimes. Kunagi ammu oli seal olnud klooster, kuid praegune hoone oli ehitatud kuninganna Anne’i valitsuse ajal. Tegu oli väga ilusa, toeka vanamoelise majaga kaunis pargis, kus kasvas hulganisti tontliku välimusega märgi puid (ilm oli suhteliselt udune). Läbi pargi lookles jõgi (nimega Hurt), millest viis üle kena klassikalises stiilis sild.

Võlur (tema nimi oli Norrell) oli külalistele halli vastu tulnud. Ta oli pisike nagu ta käekirigi ja tema hääl oli Hurtfew’sse tulijaid tervitades nii vaikne, nagu poleks ta harjunud oma mõtteid valjusti väljendama. Härra Honeyfoot, kelle kõrvakuulmine polnud enam kiita, ei saanud midagi aru. „Ma olen juba üsna eakas, sir, see on tüüpiline häda. Loodetavasti ei pane te pahaks.“

Härra Norrell juhatas külalised õdusasse salongi, kus kaminas loitis mõnus tuli. Küünlaid polnud läidetud, sest kahest avarast aknast langes tuppa piisavalt valgust, ehkki see oli hallikas ja mitte põrmugi rõõmus. Kuid härra Segundust painas aimus kuskil mujal süüdatud tulest või küünaldest, nii et ta alatasa toolil niheles ja otsivalt ringi vaatas. Ometigi ei näinud ta midagi, üksnes peeglit ja vanaaegset kella.