Ühel maagilisel täiskuuööl ärkavad nad ellu ja võtavad jalge alla unustamatu teekonna. Seiklusrikas rännak Rohelise Päikese Maale viib neid kokku konn-doktor Krookuse, ritsikas Timsi ning paljude teiste putukate-pisimutukate, haldjate ja loodusvaimudega. Ent suurim soov nukukeste südames on siiski taas koju oma Mari juurde jõuda...

Sada aastat tagasi kirja pandud fantaasiaküllane muinaslugu kuulub Eesti lastekirjanduse varamusse. Irma Truupõld (1903–1980) on teatud ennekõike lastekirjanikuna, kelle tuntuimateks raamatuteks jäidki loodusteemalised kunstmuinasjutud „Rohelise Päikese Maa“ ja „Öömori okaslinn“. Autor käsitleb ajatus loos soojalt ja südamlikult elulisi teemasid, mis on seotud eluslooduse ja aastaringiga. Mitme põlve lemmikraamatus on olulisel kohal loodushoid; isikustatud metsaelanikud aitavad mõista, milline elurikkus on vabas looduses ja kuidas keskkond neid mõjutab. Raamat tutvustab muu hulgas loodusseaduste ja elu paratamatusi koos lootusrikka sõnumiga. Igal olendil, alates pisimutukast ja lõpetades loomade ning inimestega, on oma elukaar, mis ühel hetkel lõpule jõuab, et siis taas alata.

„Rohelise Päikese Maa“ ilmus esmakordselt 1936. aastal ja tõlgiti juba 1938. aastal soome keelde, sellest lavastati kuuldemängud nii Eestis kui ka Soomes. Järgmised eestikeelsed väljaanded ilmusid 1946. ja 1980. aastal, raamat on 1980ndatel aastatel tõlgitud ka inglise ja saksa keelde.

Neljanda, kaasajastatud väljaande on illustreerinud kunstnik Takinada.

Unustatud nukud

Öösinises taevas rändas ümmargune ja rõõmus kuu ühes miljonite hiilgavate tähtedega. Kuu oli väga uudishimulik ja piilus akendest sisse, et näha, kuidas väikesed lapsed magavad. Vahel näitas ta lastele ilusaid unenägusid ja rõõmustas siis, kui nad unes naeratasid.

Läbi akna nägi kuu, kui rahulikult magab Mari oma väikese tütre Helvega. Kord oli Marigi olnud väike laps, kuid nüüd oli ta juba kaua aega suur inimene ega mänginud enam nukkudega.

Mari oli ammu unustanud oma väikesed nukud Malle ja Peedu. Need nukukesed olid tehtud mingisugusest kummisegust ja olid nii väikesed nagu Mari sõrm. Nukkude kätel ja jalgadel oli selgesti näha kriimustusi ja hambajälgi, mis olid pärit veel sellest ajast, kui Mari oli väike.

Nukud ei olnud enam Mari juures. Nende väike papist nukutuba oli viidud poolhämarasse kolikambrisse ja pandud akna alla vanaema vanale kummutile. Seal istusid Malle ja Peedu nüüd igatsedes ja lootes, et nad saavad kunagi jälle Mari nukud olla.

„Malle, sa räägid ikka veel Marist. Ta on meid juba ammu unustanud,“ ütles Peedu.

„Ära räägi niiviisi. Usu mind, mul on selline tunne, et me saame kord veel Mari juurde tagasi, ja siis hakkab ta jälle meiega mängima!“

Nukud vaikisid ja vaatasid nukralt õue. Läbi paokile jäänud akna võis näha toomingaõite lendu tuules nagu talvist lumesadu. Seda nähes ütles Peedu Mallele:

„Kas mäletad, kuidas ühel ilusal talveõhtul jõuluvana meid Marile tõi? Mari oli siis nii väike, et ulatus vaevalt üle laua vaatama.“

„Ja kui ilusad me olime ja kuidas Mari meiega siis iga päev mängis!“ ohkas Malle.

Nukud vaikisid jälle. Isegi kuul hakkas neist kahju. Kuu oli parajasti just niisuguse ümmarguse, inimese moodi näoga, lohukesed põskedes. Arvatakse, et neil öödel on kuul kõnelemisvõime. Ja ta avaski aegamööda laia suu ja pajatas taeva kõrgusest nukkudele:

„Ärge kurvastage, nukukesed, et Mari teid on unustanud. Mari on kasvanud suureks, ja suured inimesed ei mängi enam nukkudega. Mari armastab nüüd oma tütrekest, kes on ise nagu ilus väike nukk.“

Malle ja Peedu olid väga kohkunud. Nad ei olnud kunagi kuulnud, et kuu võiks rääkida.

„Aga meie ei suuda Marit unustada!“ ütles Malle viimaks.

„Nonoh,“ noogutas kuu. „Kas ei oleks parem, kui läheksite ära sellest tolmusest kolikambrist mõne teise lapse juurde? Ma tean, siinsamas üle hoovi teises majas elab väike tüdruk. Minge tema juurde, ta mängib teiega just samuti nagu Mari.“

„Vaata meid, kuu, me oleme väga armetud ja vanad. Too väike tüdruk meid küll ei taha ja meie ise ei soovi kellegi teise juurde minna. Meie tahame ainult oma Mari juures olla.“

„Siis ei saa minagi teid aidata,“ pahandas kuu. Aga üsna varsti muutus ta jälle rõõmsaks ja jätkas:

„Mul tuli praegu huvitav mõte. Minge rändama ja avastage senitundmatu Rohelise Päikese Maa. Olen sellest palju kuulnud, kuid keegi ei tea, kus see kummaline maa asub. Juba vanast ajast alates on targad inimesed maa peal avastanud palju uusi maid, saari, mägesid ja järvi. Teiegi võiksite minna avastusreisile, et leida Rohelise Päikese Maa. Kõige rohkem huvitab mind, et kui päike on seal roheline, kas siis ka kuu on roheline.“

„Oh ei, ei, meie ei taha Mari juurest ära minna,“ kinnitasid nukud.

„Aga kui ma teile luban, et aitan teid Mari juurde tagasi ja ta teiega jälle mängima hakkab, kas siis oleksite nõus matkale minema?“

„Oi jah, kui hea sa oled, et meid Mari juurde tagasi saadad! Nüüd tahame kohe teele asuda,“ nõustusid nukud.

„See rõõmustab mind,“ ütles kuu ja jätkas: „Ma annan teile liikumisvõime, ilma selleta ei saa te rändama minna. Kui kord siia tagasi jõuate, siis kaotate selle võime ja muutute jälle liikumatuks, nagu olete seda alati olnud. Kui te oma teekonnal juhtute mind vahel nägema, siis teadke, et ma saadan ja jälgin teid. Head teed, nukukesed!“ soovis ta veel ja kaduski majakatuse taha.