Põhiseaduskogu viimasel päeval, vahetult pärast põhiseaduse vastuvõtmist, küsis üks Pennsylvania vana raekoja ees oodanud naine Benjamin Franklinilt, kas loodav riik on monarhia või vabariik. Franklin vastas: „Vabariik. Kui te seda hoida suudate.“ Põhiseaduskogu leiutas Ameerika valitsemismudeli. Leiutis oli see kahes mõttes. Esiteks loodi valitsus tühjale kohale. Teiseks loodi masin, valitsuse masinavärk, mis oli tekkinud asutajate peas. Erinevalt teistest valitsustest ei olnud sellel minevikku. See valitsus sündis projekteerimise, konstrueerimise ja ehitamise tulemusena.

Masinavärk rajanes kahel põhimõttel. Esiteks: asutajad pelgasid valitsust, sest valitsustel oli tavaks võim enda kätte koondada ja türanniaks muutuda. Teiseks ei usaldanud nad rahvast, sest rahvas võis oma erahuve järgides valitsuse ühise hüve taotlemise teelt eksitada. Valitsust oli vaja, nagu muidugi ka kodanikke, kuid mõlemat oli vaja niimoodi vaos hoida, et valitsuse masinavärk piiraks nende võimalusi võimu koondada. Asutajad olid niisuguse masinavärgi loonud.

Asutajate eesmärk oli leiutada masinavärk, mis ennast ise piirab, ja nii tekkisid Ameerika elus terved suured valdkonnad, mida valitsemine ega poliitika ei puudutanud. Nad tahtsid luua eraelu sfääri, kus kodanikud saaksid püüelda õnne, nagu iseseisvusdeklaratsioonis lubatud. Eraelu sfääri pidid kuuluma kaubandus, tööstus, religioon ja lõputud eraelu juurde kuuluvad naudingud. Asutajate välja mõeldud masinavärgi puhul oli kõige olulisem see, kuivõrd suurel määral oli piiratud selle sekkumine asjadesse, mida nad pidasid kõige olulisemaks ja mis ei puutunud poliitikasse.

Üks asi on masinavärk välja mõelda, hoopis teine asi see ulatuslike ülalpidamiskuludeta tööle panna. Lahendus oli luua ebatõhus masinavärk. Ellu kutsutud võimude tasakaaluga saavutati kolm tähtsat eesmärki: esiteks muutus seaduste vastuvõtmine tohutult raskeks, teiseks ei saanud president muutuda türanniks ja kolmandaks pidid kongressi tegevusvabadust piirama kohtud. Asutajate tähelepanuväärselt ebatõhus valitsemissüsteem toimis just nii, nagu oligi mõeldud: tegi vähe ja see vähenegi tehti halvasti. Valitsus pidi riiki kaitsma ja hoidma alal teatud tasemel riigisisest kaubavahetust. Kuid just eraelusfääris tekkis loovusetsükkel, mis lubas ühiskonnal, majandusel ja institutsioonidel areneda erakordse kiirusega, riiki sealjuures ometi lõhestamata, kui mõned napid pääsemised välja arvata. Sellepärast lahkuski Benjamin Franklin Pennsylvania riigimajast Philadelphias ühtaegu enesekindla ja ettevaatlikuna. Ta teadis, et valitsemissüsteem on kavandatud nii, et võimsad ja ohtlikud jõud on tasakaalus, ja ta teadis ka, et tegemist on uue ja järele proovimata valitsemisvormiga.

Küsimus ei olnud üksnes põhiseadusesse sisse kirjutatud juriidilistes fraasides. Veelgi rohkem oli küsimus selles, et sedastati ja tõsteti aukohale moraalipõhimõtted, mõned neist üksnes vihjamisi ja teised selgelt välja öelduna. Ühiskonnale saab nii avalikus kui ka eraelusfääris piire seada mitte poliitilise käsu korras ja dokumentide abil, vaid nii, et erakordne moraalne nägemus muutub ühiskonna terve mõistuse hääleks. Moraalipõhimõtted olid keerukad ja kohati omavahel vastuolus, kuid tuum oli neil üks: igal ameeriklasel pidi olema vabadus oma ettevõtmistes edu saavutada või läbi kukkuda.

Seda tähendaski õigus püüelda õnne. Riik ei tee kellelegi takistusi. Inimese saatuse määravad üksnes tema iseloom ja anded. Asutajad läksid riigi ja eraelu lahutamisest veel kaugemale. Nad lõid nende kahe vahele pideva pinge. Igal kohaliku riigikooli nõukogu koosolekul põrkuvad valitsemise realiteedid ja inimeste vajadused. Ühelt poolt ei taheta maksude tõstmist – kuid soovitakse paremaid teenuseid – ja teiselt poolt püüab valitsus pidevalt leida võimalusi oma võimu ja rahastust suurendada, ilma et ta oleks kohustatud midagi paremaks muutma. Koolinõukogu demokraatlikult valitud liikmed satuvad järjest suurema surve alla ja jäävad kahe tule vahele. See on kohalikult tasandilt Washingtonini ulatuvate pingete mikromaailm.