RIDADE VAHEL: Paul Raud

Paul Raud on kirjanik, tõlkija ja filosoofiatudeng ning kõike seda eeskätt selleks, et vaid rohkem raamatuid lugeda. Paul Raua tõlkes on ilmunud Alberto Moravia raamat „Põlgus“.

Praegu loen: Lev Tolstoi „Sõda ja rahu“ ning Anton Tšehhovi „Onu Vanja“.

Lemmikkoht lugemiseks: soe voodi, mõnus tugitool koos tassitäie teega. Suvel on alati mõnus ka õues lugeda.

Minu esimene raamatumälestus:
Lapsepõlvemälestused on mul õnnetuseks võrdlemisi nii ähmased, et midagi huvitavat oma päris esimese raamatu kohta ma öelda ei oskagi. Küll aga on mul eredalt meeles see, kuidas ma otsustasin 1. klassis läbi lugeda kogu J. R. R. Tolkieni „Sõrmuste isanda“ saaga. Olin triloogia põhjal vändatud filmide suur austaja ja läbi raskuste oli mulle jõuludeks kingitud lausa mänguasjakomplekt kõigi olulisemate tegelastega. Raamatu lugemine sujus aga õige vaevaliselt ja ehkki ma kõik ilusti lõpuni lugesin, jäin ma ilmselt tohutu paljust ilma. Minu jaoks iseloomustaski lapsepõlve lugemiselamusi enamasti suur kihk lugeda liialt keerukaid raamatuid, millest ma küll täiel määral aru ei saanud, aga vahest midagi ikka.

Meeldejäävaim kogemus raamatuga:
Sattusin kunagi kooliajal ühel kevadel kaunisse Bologna linna. Olin enne reisi haigeks jäänud ja kogu see ilus kogemus on minu jaoks seotud mingi palavikulise hämuga. Küll aga sattusin läbi astuma kohalikust raamatupoest – seal tunnen end pea alati hubaselt, olgu raamatupood kus tahes – ja avastasin riiulilt väikese kauni väljanägemisega romaani autorilt, keda ma tol hetkel veel kuigi palju ei tundnud. Kauni pruuni pakkepaberja ümbrisega raamat, mille kaanel hirmunud ilmega härrasmees punase lipsu ja portfelliga. See raamat oli Julian Barnesi „The Noise of Time“ (e.k. „Aja müra“, tlk. Aet Varik), mis kõneleb poeetilise ja terava sulega vene helilooja Dmitri Šostakovitši rusutud elust Nõukogude võimu all. Tänaseni pean ma seda üheks kõige paremaks raamatuks, mis kunagi kirja on pandud.

Minu lemmikžanr: 
Mind tõmbab viimasel ajal rohkem vaiksema ent ometi pingestatud häälega tekstide poole, kust ei puudu ka teatud lummuslikkus või veidrus. Žanr ei oma sealjuures mu jaoks erilist tähtsust: nii head kui halba kirjandust on võimalik kirjutada kõigis žanrites ning endale südamelähedast lugemist otsides ei tasu jääda ainult ühtedesse piiridesse.

Paber või digi?
Ma eelistan alati muidugi eeskätt paberilt lugeda. Nii on minu arvates raamatute lugemine ette nähtudki. Küll aga ei maksa ka digivahendeid kuidagi alahinnata. Digitaalsed tekstid võimaldavad igaühel hõlpsalt ligi pääseda uutele ideedele ja teadmistele ning kaugetele ja veidratele lugudele. Kasvõi akadeemilises töös oleks täiesti mõeldamatu, kui kõige värskemaid ja põnevamaid teooriaid tuleks aastaid oodata, sest midagi pole veel jõutud trükkida või kohalikku raamatukokku tuua.

Halb raamatuharjumus?
Nagu nii mõnelgi teisel raamatusõbral, on ka minu raamaturiiulid pilgeni täis raamatuid, mida ma lugeda pole jõudnud. Sealjuures olen endale alati hankinud ju vaid need kõige olulisemad ja vajalikumad.

„Ridade vahel“ on Postimehe kirjastuse mikrorubriik, milles proovime raamatusõprade hingeelu lugeda.

Kommentaarid

Email again:

Eelmine

KATKEND: Oo, Kaledoonia

Järgmine

KATKEND: Rebecca

Jaga seda artiklit