Kaasaegse ajalookirjanduse kuldvaramusse kuuluv teos Prantsuse revolutsioonist avaldab muljet nii kaasahaarava jutustamislaadi, mahukuse kui ka provokatiivsete väidetega. Kroonikana kirja pandud raamat kirjeldab 1789. aastal alanud ja kümme aastat väldanud kaootilist perioodi, nii nagu see ettearvamatutest impulssidest hoogu saades sammhaaval arenes.  

Briti ajaloolane Simon Schama (snd 1945) seab kahtluse alla terve rea alusväiteid, mida on Prantsuse revolutsiooni kohta kakssada aastat korratud. Autor näitab veenvalt, kuidas ettekujutus, nagu oleks Prantsuse revolutsioon pannud aluse tänapäeva ühiskonnakorralduse põhijoontele, jääb kaugele ajaloolisest tõest. Nimelt kujunes kodanikukultuur välja juba varem ja ei olnud mitte revolutsiooni tulemus, vaid pigem põhjus. Just vastuhakk monarhia katsetele riigi institutsioone ja maksusüsteemi moderniseerida käivitas protsessid, mis viisid rahvahulkade ülestõusu ja verevalamiseni. Teise varasemaid tõekspidamisi kummutava väite alusel ei olnud vägivald revolutsiooni õnnetu kõrvalsaadus, vaid toonaste sündmuste keskne jõud.

Kuivade ajaloofaktide esitamise asemel jutustab autor lugejale värvikireva ja inimliku loo, kuhu on pikitud portreid ajastu suurkujudest, nagu Robespierre, Talleyrand, Lafayette, Voltaire, Marat jpt. Teost täiendavad omaaegsed maalid ja illustratsioonid.

Briti ajaloolane Simon Schama on ajaloo ja kunstiajaloo õppejõud New Yorgi Columbia Ülikoolis. Tuntud teadlasena on ta kirjutanud mitmeid auhinnatud raamatuid, teiste seas „Dead Certainties (Unwarranted Speculations)“, „Landscape and Memory“, „Rembrandt’s Eyes“ ja kolmeköitelise „A History of Britain“. Ta on mitme BBC kunstiajalooteemalise telesaate autor ja saatejuht. 2018. aastal löödi Schama rüütliks.